Vundament on hoone kandekonstruktsioon. Kuna vundament on iga hoone alus, peab see alati olema tehtud kvaliteetselt ja hoolikalt. Ebakvaliteetselt ehitatud vundament hakkab nihkuma, nihutades paigast näiteks terrassid või seinad.
Eestis on vundamendid ehitatud üldjuhul raskebetoonist. See on tugev ja kindel lahendus. Seoses ehituse tormilise arenguga on võimalused avardunud ja turule on tulnud palju alternatiivseid lahendusi. Elumajade ja suvilate ehitamisel kasutatakse meil enamasti plaat-, lint- või vaivundamenti.
Vundamendi PINNAS
Vundamente on mitut erinevat liiki. See, milline sobib hoonele kõige paremini, sõltub mitmetest asjaoludest. Näiteks sellest, kui suur on planeeritav koormus, milline on pinnasekihtide kvaliteet, milliseid konstruktsioone ja materjale ehitamisel kasutatakse, kui suur on tõenäosus külma põhjustatud ohtudeks ja kui tundlik on hoone aluskonstruktsioon ebavõrdse ümberpaigutamise suhtes.
Vundamendi ehitust mõjutab suurel määral asukoha pinnas. Eestis esineb põhiliselt savi-, liiva-, moreen- ja paepinnast. Kõikide pinnasetüüpide puhul tuleb eri kihte ja nende paksust eraldi hinnata.
Pinnas ehk ehitusalus peab olema vajaliku tugevusega, vastupidav pinnasevee toimele (uhtumiskindel), ei tohi külmumusel paisuda (külmumispiir ligi 1,2 m) ning peab olema vähesel määral ja ühtlaselt kokkusurutav.
Veega küllastunud pinnas paisub külmudes. Ligunenud, kobestatud või läbikülmunud savine pinnas vundamendi talla all tuleb asendada killustiku või kruusaga. Liivatäidet tihendatakse vibraatoriga kihtide kaupa paksusega 0,2‒0,3 m ja täiendavalt veel veega. Pinnase ebaühtlane vajumine vundamendi all tekitab hoones pragusid, vähene ühtlane vajumine iseenesest pole ehitusele ohtlik.
Valdavalt rannikul esinevat liivapinnast loetakse ehituse seisukohalt parimaks, tulenevalt selle heast niiskuse ja vee dreenimise omadusest. Liivapinnast on tööde käigus lihtne teisaldada, samuti saab seda tagasitäitetööde käigus taaskasutada, mis võimaldab olulist rahalist kokkuhoidu. Suures osas Eestist leidub pae- ja moreenpinnast.
Vundamendiehitus algab pinnasetöödega. Need hõlmavad vajalike aukude kaevamist, aluskihtide ehitamist, kaevatud aukude tihendamist ja tagasitäitetöid. Seejärel paigaldatakse tehnovõrgud koos vee- ja kanalisatsioonisüsteemiga, samuti vihmavee-ja drenaažisüsteem.
Pärast seda armeeritakse vundamendi taldmikud, põrandad, postid ja vahelaed. Järgnevad betoonitööd hõlmavad vundamendi taldmike, põrandaplaatide, postide, sillutiste ja müürivööde betoneerimist ja tihendamist. Viimaseks jäävad hüdroisolatsioonitööd.
Vundamendi liigid
Plaatvundament
Plaatvundamenti kasutatakse peamiselt nõrgematel pinnastel eramajade vundamendina. See sobib kõige enam ruumilist jäikust ja tugevust nõudvatele pindadele.
Monoliitne plaat on vundament, mis valatakse kogu hoone alusele pinnale. See kujutab endast katkematut plaati või võreplaati, mis on valmistatud monoliitsest raudbetoonist või kokkupandavaist ühendusliideste jäiga kinnistusega risttaladest.
Monoliitne plaat ehitatakse monoliitsest raudbetoonist eesmärgiga anda vundamendile ruumiline jäikus. See on vajalik, kui ehitada ebaühtlaselt ja tugevalt kokkutõmbuvale põhjale, näiteks puistematerjalile (liivapadjad, tasandatud prügimäed, tugevalt kohrutanud pinnased, mis on oma olemuselt ebatasased, nt savi-muld-savi pinnased jne).
Mõnikord kasutatakse sellise vundamendi kohta terminit ujuv. Monoliitse plaadi struktuur on seotud üsna suure materjalikuluga (betoon ja metall) ja võib olla otstarbekas väiksemate ja kompaktse plaaniga majade või muude ehitiste puhul, kus pole vaja ehitada kõrgeid sokleid, ning plaati ennast kasutatakse põrandana.
Lintvundament
Lintvundamentide ehitamine pole just kõige lihtsam, kuid vaatamata sellele on need Eestis väga levinud. Nende ehitamise teeb keerukaks töömahukus, kuid asjaliku meeskonna ja kogenud projektijuhtimisega on see oluliselt kergem.
Lintvundament võib olla monoliitne või kokkupandav. See ehitatakse raskete seintega (betoon-, kivi-, telliskivi jms seinad) või raskete vahelagedega hoone alla. Vundament ehitatakse kõigi peamiste välis-ja siseseinte alla.
Monoliitse vundamendi ehitamiseks pannakse vundamendikraavi vormi andmiseks tulevasele vundamendile laudistus, kuhu betoon vm sisse valatakse. Armatuuri, soojusisolatsiooni lehtede ja laudistatud seinte vahele valatakse betoon.
Monoliitsetel vundamentidel on ühtlaste maa-aluste seinte kuju, aga kokkupandavad lintvundamendid koosnevad massiivsetest fundamentaalsetest betoon-või raudbetoonist ristplokkidest.
Vundamendi ehitamine
Aastate jooksul on vundamendiehituse hõlbustamiseks turule tulnud mitmesuguseid lahendusi. Olgu tegemist postvundamendiga, otse maapinnale ehitatava (soklita) või kasvõi keldriga hoone vundamendiga, kõigil on üks ja sama otstarve – toimida ehitise kindla alusena kogu selle eluea jooksul.
Vundamente ei hakata ju ülepeakaela kokku klopsima – vundamendiprojekt on hädavajalik eranditult kõigi ehitiste puhul. Krundi pinnas dikteerib ka konkreetse vundamendi variandi valiku.
Kui kõik ehitamisega seotud pinnaseuuringud jm on tehtud, on aeg hakata mõtlema soetatavatele materjalidele.
Ka vundamendiprojekti koostamine on tunduvalt lihtsam, kui kasutatavad materjalid on teada. Kui see aga nii ei ole ja plaanid vahepeal muutuvad, võib ees oodata jooniste ümbertegemine.
Taldmiku ehitamisel on traditsiooniliseks viisiks valuvormi laudvooder, sarrus ja valu.
Turul on saadaval ka valmisvorme, nagu näiteks Finnfoami taldmikuraketis.
Läbi aegade on külmades hoonetes olnud vajalik taldmiku põhja soojustamine, et see ei külmuks ega tekiks külmakahjustusi. Soojade eluhoonete taldmiku soojustamisel altpoolt ei ole seniajani erilist tähtsust olnud, kuna soojustuskihi paksused on olnud üsna tagasihoidlikud. Laagitarindites ei ole suuri temperatuurierinevusi tekkinud ja soojusleke laagidest on olnud märkimisväärne. Tänu sellele on niinimetatud lekkesoojus taldmiku põhja alati külmumise eest kaitsnud.
Samas on eeskirjade karmistudes ja soojustuskihtide paksuse suurenedes olukord radikaalselt muutunud. Laagide soojusleke on märgatavalt vähenenud. Taldmiku alumine osa ei olegi enam külmumise eest kaitstud ja külmatõkete tähtsus suureneb.
Ka taldmikus moodustuv külmasild võib põhjustada märkimisväärseid niiskustehnilisi probleeme.
Praeguse aja soovitus on ka soojade hoonete puhul taldmiku alla külmatõke paigaldada. Kõnealuse objekti vundament koos pakasekaitsega ehitati Finnfoami lahenduse abil.
Kui mullatööd, drenaaž jne on valmis, võib hakata taldmikku ehitama. Taldmikuraketise alla paigaldatav irdpinnas, näiteks killustik, tihendatakse vibraatoriga õigesse kõrgusesse. See hõlbustab valuvormide paigaldamist. Ühtlasi on siis taldmiku ülemine serv õigel kõrgusel.
Siinkirjeldatud lahenduse puhul toodi taldmikuraketise plaadid ehitusplatsile ühes tükis. Plaatides on murdekohad, millest murdes saab plaadi tükkideks teha ilma spetsiaalsete tööriistadeta. Muu hulgas on plaatides olemas sooned vertikaalseintele, tänu millele jääb plaadi soonestamine üldse ära.
Ideeks on, et ühe vertikaalseinaga ühendatakse kaks põhjaplaati, saades niiviisi ühtlased taldmikuraketiste read. Selle standardsüsteemiga saab valmis 60 cm laiune ja 20 cm kõrgune taldmik. Plaatide paksus on 70 mm.
Kui taldmik tahetakse teha laiem, lõigatakse tavalisest 70 mm paksusest Finnfoami plaadist vormide keskele lisatükk, mis suurendab taldmiku põhja soovitud mõõtu.
Kui taldmikuraketised on kokku pandud ja paika asetatud, on järjekord sarruse käes. Mootorsaega on mugav teha põikarmatuurile täpselt õige suurusega sooned, mis tehakse umbes meetriste vahedega. Põikarmatuur on soovitatav teha 5-millimeetrisest roostevabast terasest – mõnedes piirkondades ehitusjärelevalve lausa nõuab seda. Põikarmatuuri ülesandeks on vorme valamise ajal toetada. Pikiarmatuuri harjatud teras paigaldatakse põikarmatuurile.
Taldmiku sarrus paigutatakse tubli 50 mm põhjast ülespoole. Sarrus tehakse alati vundamendiprojektide järgi. Valutöö tehakse tänapäeval pea eranditult pumbates, nõnda ka kõnealusel objektil.
Valul lasti natuke tarduda, enne kui sarruseväljed valu sisse püsti suruti. See, kas vertikaalsed sarruseväljed kinnitatakse enne valamist või siis värskesse valusse, on juba maitseasi. Sellel objektil lihviti valupind taldmikuraketiste servadega ühetasa, seega oli vertikaalarmatuuri mõistlikum töödelda alles pärast seda tööetappi. Nii ei seganud silumistööd muid toiminguid.
Tänu kirjeldatud süsteemile sai kohe valamisele järgneval päeval hakata sokliplokke laduma. Olenevalt tingimustest võib sokli valuplokkide ladumisega alustada mõni päev pärast taldmiku valamist.
Kui soklid on valatud, tehakse sokli vertikaal- ja külmatõkked ning seesmise osa täitmine, mille järel saab hakata laage soojustama.
Aeg ja nõudmised muutuvad. Ühes sellega muutuvad kiires tempos ka kasutatavad materjalid ja töövõtted. Seega pole kuigi ebatavaline, et isegi viimase peal profid ei võta uusi tooteid või näpunäiteid kohe ja järele proovimata omaks.
Professionaalne ehitaja hääletab millegi poolt või vastu alati oma kätega. Uue toote katsetamisel on just see esimene kord otsustava tähtsusega, sest just siis selgub, kas ehitajast saab toote kindel kasutaja ja pooldaja või sootuks vastupidi.
Otsaku kaudu pihustatud polüstüreenplaadist tehtud taldmikuraketisesüsteemi suurimaks plussiks on kindlasti selle paigaldamise kergus ja ka asjaolu, et ühekorraga saab tehtud kaks tööd − nii raketis kui ka soojustus. Raketiselaudise tegemine ja ka lammutustööd jäävad täiesti ära.
Sellised tööd hõlbustavad materjalid või terved süsteemid on kindlasti igale ehitusplatsile teretulnud.
Allikas: kodujaehitus.ee