Eestis on põrandaküte viimase paarikümne aasta jooksul muutunud üha populaarsemaks. Võib arvata, et selle taga on ehk midagi muudki kui puhteestlaslik tahe olla naabrist parem. Ajuti tundub siiski, et vahel tasub mõelda ka mõningatele põhitõdedele.
Kus põrandakütet kasutada?
Põrandakütet on kasutatud eramutes, kortermajades, büroohoonetes, ladudes, tööstushoonetes jne. Samal ajal on sellel alati olnud ka oponente, kelle peamised vastuargumendid on olnud, et põrandaküte ei sobi magamistubadesse. Sest elamise all ringlevast veest tuleb veesoone efekt ning pidev soojal põrandal viibimine tekitab jalgade paistetuse ja muidki nende verevarustuse probleeme.
Praktika on küll tõestanud pigem seda, et piiranguid põrandakütte kasutamiseks on üsna raske leida (ehk vaid haiglate operatsioonisaalides). Esmalt on oluline endale selgeks teha, et põrandaküte ei kujuta endast mingil juhul all voolavat sooja veega jõge. Esmapilgul tundub tõesti, et selle puhul ringleb põrandas hirmsuur hulk vett, kuid arvud tõestavad, et tegelikult see pole nii. Tavaliselt kasutatakse elu- ja bürooruumides põrandaküttesüsteemides maksimaalselt 20 mm välisläbimõõduga torusid, mille seina paksus on reeglina 2 mm. Kasutades matemaatikast tuttavaid valemeid, saame tulemuse, et 100 meetris sellises torus on ca 19,6 l vett, mis tavaliselt voolab kiirusega mitte üle 0,5 m/s. Niisugune toru võimaldab rajada põrandakütte umbes 30 m2 toas. Seega on meil seal põrandas umbkaudu 2 ämbrit vett, mis nn veesoone mõõtu küll kuidagi välja ei anna.
Parim näitaja on seejuures, et koerad magavad vesi-põrandaküttega ruumides suurima mõnuga. Seda nad veesoone peal ei tee.
Põrandaküte ja kuum põrand on kaks erinevat asja. Vesi-põrandaküte on madalatemperatuuriline ning seda kõigepealt seetõttu, et kütmisest võtab osa suur pind (praktiliselt kogu põrand). Põrandaküte tuleb põhiküttena kõne alla vaid siis, kui köetavad ruumid peavad sooja. Halvasti soojustatud ruumides (soojuskadu üle 100 W/m2) see end ei õigusta, sest ruumi normaalse temperatuuri saavutamiseks peab põranda liialt kuumaks kütma. Euroopa Liidus kehtib vesi-põrandakütte standard EN 1564, kus muuhulgas määratakse ka erinevates ruumides lubatavad suurimad põrandapinna temperatuurid. Selle normi kohaselt tohib põranda temperatuur seal, kus inimene püsivalt viibib, olla maksimaalselt 29 °C. Tänapäevaste nõuete kohaselt ehitatud majades jääb soojuskoormus piiridesse 50–60 W/m2, passiivmajades on see isegi kuni 2 korda väiksem. Seega puudub igasugune vajadus põrandapinna temperatuuri tõstmiseks üle 24–27 °C, mis on juhtumisi ka inimese jalatalla keskmine temperatuur.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui põrand on palja jala all tuntavalt soe, viitab see juba mõningatele soojapidavuse puudujääkidele. Põrandaküte kui kütteviis selles süüdi küll ei ole.
Peale ruumis viibivate inimeste tuleb arvestada ka kasutatavate viimistlusmaterjalidega. Kui varasematel aegadel oli näiteks üleköetud radiaatorite all parkett pragunenud, siis peeti seda normaalseks, sest seal oli ju kõrge temperatuur. Kui aga praegu keegi oma naturaalse parketi põrandaküttega ruumides lõhki kütab, süüdistatakse kohe põrandakütet. Samas ei suuda see süüdistaja kuidagi meenutada, milline oli tema betoonist aluspõranda ja parketi enese niiskusesisaldus enne paigaldamist ning milliste temperatuuride juures kütmist alustati. Reeglina ei taha naturaalsed põrandakatted enda alla rohkem soojust kui 27 °C. Probleemi aitab edukalt ohjes hoida ka sobiva mugavusautomaatika seadmete valik. Naturaalsete põrandakatete puhul on asjakohane kasutada temperatuuri piiravaid ruumitermostaate. Need võimaldavad põranda maksimaalset temperatuuri spetsiaalse anduri abil piirata.
Põrandaküte on parasiitidele ebameeldiv
Kui me saaksime oma eluruume vaadata läbi elektronmikroskoobi, avastaksime ehmatusega, et oleme eramus või korteris masendavas arvulises vähemuses. Miljonid silmad vaatavad meile vastu ning nende omanikud elavad oma igapäevast suhteliselt muretut elu. Olgu perenaine kui hoolas tahes, oleme sunnitud jagama oma eluruumi erinevate tolmulestade ja mõningal määral ka hallitusseentega.
Siin pakub meile mõningat lohutust põrandaküte. Nimelt on katsetustega kindlaks tehtud (keda need uurimistööd huvitavad, leiavad materjali Internetist), et tolmulestad ja hallitusseened ei pea põrandaküttest eriti lugu. Põhjuseks see, et näiteks magamistoa vaiba aluspinnas on kõrgema temperatuuri tõttu vähem niiskust ning hallitusseened seal ei arene.
Mis puutub tolmulestadesse, siis nood pagevad vaiba aluspinnalt karvade ülaossa, kus on jahedam, aga seal ootab neid valvas tolmuimeja. Peale selle satuvad tolmulestad kütteperioodil kõrgematest temperatuuridest sedavõrd segadusse, et unustavad küttevälisel ajal ära korrapärase sigimise.
Lisaks ülaltoodule on oluline see, et tänu madalatele temperatuuridele ei tekita põrandaküte ruumis märkimisväärseid tõusvaid õhuvoolusid, mis näiteks radiaatorite puhul hoiavad märkimisväärse osa tolmust pidevas liikumises. Põrandakütte korral jääb suurem osa tolmu horisontaalsetele pindadele, kust seda on hõlbus eemaldada. See on kindlasti oluline tolmuallergiliste inimeste jaoks.
Kui palju põrandaküte maksab?
Viimasel ajal puutume üha sagedamini kokku negatiivse infoga nii nafta kui elektri hinna tõusust. Kütuse hinna kerkimine sunnib energiasäästlikke inimesi piiluma ka alternatiivsete energiaallikate poole. Siinkohal võib öelda, et põrandaküte tuleb abiks. Tänu oluliselt madalamatele temperatuuridele (kütteveel 30–50 °C) sobib põrandaküte väga hästi kokku viimastel aastatel suure populaarsuse võitnud erinevat liiki soojuspumpadega. Kõik energiaallikad (tuul, päike jne) on teretulnud. Kuna soojuskandja temperatuur on suhteliselt madal, siis on selle saavutamiseks vaja kasutada ka vähem energiat ning see on otseselt seotud rahaga. Pikematesse arvutustesse laskumata võib erinevatele allikatele tuginedes öelda, et põrandaküte võimaldab 10–15% energeetilist säästu, kui võrrelda näiteks radiaatorküttega.
Põrandakütte rajamine on küll tänapäevase radiaatorküttega võrreldes mõnevõrra kallim (protsent sõltub osiste hinnast), kuid see on ühekordne kulu, energiasääst aga kestev.
Automaatika – poolt või vastu?
Kas varustada põrandaküttesüsteem mugavusautomaatikaga või mitte, sõltub loomulikult vajadusest (nt muuseumid, arhiivid), aga ka omaniku valulävest ehk sellest, millised nõuded isiklikule mugavusele seatakse. Automaatika ülesanne on tagada ruumides meie poolt valitud temperatuur.
Loomulikult on võimalik temperatuuri ka käsitsi reguleerida ning loobuda igasugusest automaatikast. Selline olukord sarnaneb tuletõrjujate argipäevaga – kustutatakse siis, kui põleb (reguleeritakse siis, kui on ebamugav). Kuna aga põrandaküte omab suhteliselt suurt inertsi (eriti betoonpõrandate puhul), saame reguleerimise tulemusest aimu alles mitme tunni pärast, kuid siis võivad ebamugavust tekitanud välised parameetrid juba olla muutunud. Seega jääme oma soovidele reageerimisega hiljaks.
Teisest küljest ei tohi automaatikaga ka liiale minna, sest siis võib erinevate süsteemide (küte, ventilatsioon, jahutus) rahulik kooseksisteerimine osutuda võimatuks. Automaatikaga on nagu nii mõnegi muu asjaga siin elus – nii vähe, kui võimalik, nii palju, kui vajalik. Tänaseks oleme küll jõudnud automaatikasüsteemide arengus sellisele tasemele, et hoones olevaid erinevaid süsteeme (küte, ventilatsioon, jahutus, niiskus, valgustus, signalisatsioon jne) on võimalik tänu näiteks KNX-standardi kasutamisele tsentraalselt juhtida. Selline kõrge automatiseerimise tase maksab loomulikult päris palju, aga tagab ka maksimaalse tulemuse ning aitab omakorda säästa energiat ehk siis raha. Näiteks võimaldab automaatika arvestada meie elurütmi ja vastavalt sellele muuta ruumide sisekliima parameetreid. Põrandaküttesüsteemides saab kütteringide hüdraulilise tasakaalustuse usaldada automaatika hoolde, mis seab süsteemi tasakaalu mitte hüdraulika, vaid erinevate ruumide energiavajadusest lähtudes. Automaatjuhtimise headest ja halbadest külgedest võiks mõtteid mõlgutada veel pikalt, kuid reaalses elus sõltub kõik meie soovidest ja võimalustest.
Võimalused põrandakütte paigaldamiseks
Kui oled otsustanud, et sinu uues või renoveeritavas elamises võiks olla põrandaküte, siis tuleb kohe teha veel üks tähtis valik. Küttesüsteemile tuleb leida optimaalne paigaldusmeetod.
Varem oli laialt levinud üksnes süsteem, mille puhul vesipõrandakütte toru valatakse 8–12 cm paksusesse betoonikihti. Nüüdseks on aga võimalusi juurde tulnud, siinses artiklis on toodud viis head valikut.
Lahendus oleneb vajadustest
Tihtipeale tekivad eriolukorrad küttesüsteemi väljavahetamisel. Lisaks süsteemi enda nõuetele tuleb renoveerimisel arvestada ka rajatava konstruktsiooni kaaluga. Samuti on vaja otsustada, kas kasutada betooni erisegu või kas betooni või midagi sellelaadset üldse on tarvis.
Paigalduslahendusi pakutakse nii uusehitusele kui ka renoveerimiseks ning süsteemidele on juba välja töötatud ka arvutuskäigud ja kavandamisjuhendid. Põrandakütet kavandades tuleks kõigepealt otsustada, kas kasutatakse märg- või kuivpaigaldusmeetodit ehk kas vesipõrandkütte toru läheb betoonisegu sisse.
Juhul kui betooni ei saa või ei soovita kasutada, on välja pakkuda kaks kuivpaigaldussüsteemi.
Neist esimese puhul mahutatakse soojusjaotusplaadid ja vesipõrandkütte toru 2,5 cm paksusesse soonestatud polüstüreenplaati. Sellele plaadile paigaldatakse alumiiniumist soojusjaotusplaadid. Tänu materjali omadustele soojenevad nad kiiresti ja ühtlaselt. Eriline on selle lahenduse puhul asjaolu, et küttetoru ei leba mitte plaadi peal, vaid on ümbritsetud plaadi profiiliga.
Põrand peab selle meetodi rakendamiseks olema tasane ja loodis. Süsteem paigaldatakse ujuvalt: kinnitustarvikuid ega liimi vaja pole. Niisugune konstruktsioon tõstab nn musta põrandat 2,5 cm.
Teine kuivpaigaldusmeetod eeldab alusena puitlaage, millele kinnitatakse hõre laudis. Sinna peale lähevad alumiiniumist soojusjaotusplaadid ja põrandküttetoru. Säärase süsteemiga köetakse sageli eramu teist korrust.
Mõlema kuivpaigaldusmeetodi puhul kehtivad põranda kattekihtidele ühed ja samad nõuded.
• Küttesüsteemi peale saab paigaldada koormust kandva parketi või mis tahes ujuva või plaaditud põranda, kui lisame ka koormust jaotava kihi (põrandakips, magnesiitplaat või OSB-plaat).
• Lisakihte tuleb küttesüsteemi peale panna nii vähe kui võimalik ja need tasuks valida soojust paremini juhtivate materjalide hulgast.
• Samuti peab kattekihte valides tähelepanu pöörama naturaalsete põrandakatete temperatuuritaluvusele.
Säästmiseks vali märgpaigaldus
Kuivpaigaldussüsteemide eripäraks on see, et need nõuavad kütteallikalt soojemat vett. Efektiivsuse mõttes tasuks siiski eelistada märgpaigaldust ehk uputada vesipõrandkütte toru betooni.
Tavaliselt kinnitatakse toru enne betooni valamist armatuuri külge, seejärel süsteem survestatakse ja lõpuks tehakse valamistööd. Kui aga soovitakse õhemat betoonikihti ja armatuuri ei paigaldata, saab toru kinnitada enne valamistöid mõne muu meetodiga.
Üks võimalus on kasutada kinnituslinti. See liimitakse põrandaaluse soojustuse peale, seejärel kinnitatakse vesipõrandkütte torud lindi külge. Valamiseks kasutatakse kiudlisanditega betoonisegu. Selline variant lubab jätta betoonikihi võimalikult õhukeseks.
Märgmeetodi korral saab kasutada ka torupaigalduspaneeli. Selline lahendus piirab natuke toruläbimõõdu valikut, kuid võimaldab valada minimaalse betoonikihi. Nii kinnituslindi kui ka paigalduspaneeli tarvitamisel võib betoonikihi paksuseks kujuneda kõigest 3,5–4,5 cm. See süsteem täitab ka betooni alumise hüdroisolatsiooni ülesandeid.
Allikas: kodujaehitus.ee, kodujaehitus.ee