Eramurajoonides liikudes tasub huviga vaadelda erinevaid aedu ja teiste tehtust õppust võtta, et leitud vead ei korduks oma aias (aia ehitamise 10 viga).
Aia ehitamine on töö, mis nõuab aega, raha ja närvikulu. Suurem osa aia ehitamise probleemidest tulenevad teadmiste nappusest või ülepeakaela rahmeldamisest. Kui rajamistöid alustatakse valest otsast, st näiteks kõigepealt külvatakse muru ja istutatakse paar põõsast, võib lõpptulemust parandama jäädagi.
Kui aga pühendada piisavalt aega aia planeerimisele ja aluse panemisele, on lõpptulemus kestev ja aeda on hõlbus hooldada. Aia ehitamine võib õnnestuda ka asjaarmastajal, kuid siiski aitavad professionaali nõuanded vigu vältida.
Siin on kirjas suurimad raskused ja vihjed, kuidas vigu vältida.
1. Enne külvatakse muru, seejärel tekib probleem heinast lahtisaamisega.
Üsna tavaline viga on kõigepealt külvata muru ja alles seejärel hakata mõtlema, mida istutada, ning aia funktsioonidele üldse. Ehkki muru kasvatamine on omaette väljakutse, võib hiljem heinast lahtisaamine osutuda raskeks seal, kus selle kasvamist ei soovita.
Kui võimalik, piiritletakse aias kõigepealt eraldi istutusalad ehk puud, põõsad ja püsikud. Taimede juurestikuala tuleks jätta ülesküntud mulda, et istikud saaksid kätte vajaliku vee ja toitained. Istikute tüvikule kasvav hein takistab kasvamist.
2. Enne eesaed, siis tagaaed.
Sageli pole inimestel eesaia kenamaks muutmiseks piisavalt vaba aega, kuid tegelikult tuleks töid alustada aia tagumisest otsast. Vastasel juhul tekib vajadus juba valmis eesaed tagaaia ehitamise pärast maha lõhkuda.
Kunagi ei tohiks olla nii kiire, et ei jõuaks läbi mõelda, millises järjekorras tuleks aiatöid teha. Aia rajamisest ei tohiks saada kilplase töö, nii et vaheldumisi tehakse ja siis jälle lõhutakse.
Masina abil tehtavad tööd tuleks ära teha juba majaehitamise ajal – nii saab aega ja raha kokku hoida. Seejärel võiks ühe suve aias lihtsalt ringi jalutada ja mõttes seda erinevate funktsioonide tarbeks jaotada. Mõistlik on aiakujundus paberile visandada ja vaagida erinevaid variante.
Kraavitus- ja elektritööd tuleks läbi mõelda juba algetapis, et valmis aeda poleks vaja torude ja kaablite paigaldamiseks üles kaevata. Ka käiguteede ehitamine on töö, mis tuleb ära teha enne lillepeenarde tegemist.
3. Põhitähelepanu pööratakse mullapinna pealmisele kihile.
Kiirustav aiarajaja unustab alustööd ja hakkab istutama enne, kui on tehtud aia kallutused, kraavitused ja maaparandustööd. Kogu aiakujundus tuleb siiski teha kuni aluskihini, mitte vaid pinnamulla osas.
Aed kujundatakse nii, et sademeveed valguvad pinnaselt mõneprotsendilise kaldega alati hoonetest eemale ja kraavituse suunas. Kui aeda tehakse kivikatteid, on alustööd eriti olulised. Kivitised ei pea vastu, kui huumusmulda ei veeta kuni irdpinnase külmumispiiri alaosani ära ega asendata kandva kiviklibuga.
Huumusmulla alt äravõetava pinnasekihi tugevus sõltub aluskihi külmumisest ning sellest, mis tüüpi kasutuses on kivitis. Korralik torutus tagab selle, et külmunud pinnas ei tõsta kive üles.
4. Pinnasekattematerjalid valitakse vaid nende väljanägemise järgi.
Peale muru on aias mitmeid kohti, kuhu läheb tarvis mõnd muud pinnasekatet. Ühtedele meeldib puu, teistele kivi. Üksnes oma maitse-eelistuste järgi aga ei tasu pinnasekatteid valida, need tuleks läbi mõelda praktilisuse aspektist.
Vigu saab vältida, kui teha endale selgeks erinevate materjalide sobivus kasutamise otstarbeks. Suured ja õhukesed kiviplaadid ei kannata raskusi, kiviparketi peal on ebamugav toolide ja laudadega ümber käia.
Aia puhkenurka sobivad immutatud või termotöödeldud puit ning ka töötlemata kujul vastupidav lehis. Puit on aga vihmaga libe, eriti kui sellele langeb lehti. Jalutusteedele sobivad looduslikud kivid ning autode parkimiskohtade vastupidavad lahendused tehakse betoonkivide või selleks otstarbeks mõeldud looduslike kividega. Kivituhk on sõiduteede hea pinnamaterjal, lahtised kivid sobivad vaid kaunistuseks. Suurte pindadena on need tülikad hooldada.
5. Lemmiktaimed tagavad unelmate aia.
Oma lemmiktaimedele leitakse koduaias alati koht, kuid enamik taimedest tuleks valida siiski nii, et vaetakse ka nende muid omadusi. Taimed kasvavad jõudsamalt oma loodusliku kasvukeskkonnaga sarnases kohas. Istikuid on hõlpsam hooldada, kui need oma kasvukohas hästi kohanevad.
Istikuid ei tohiks osta nende väljanägemise järgi, vaid tuleks ikkagi uurida, millised on need siis, kui on suureks kasvanud.
Aianduskaupluste tutvustuslehtedel on olemas asjalik teave taimede kohta, selle uurimisele tasub aega pühendada. Taimede olulised omadused, mida arvestada tuleb, on nende talvetaluvus, valguse- ja niiskusevajadus ning kasvukõrgus ja -laius.
6. Istikud on aias istutatud hajali.
Kui muretseda istikud n-ö ühekaupa, on oht, et need istutatakse ühekaupa, hajali ja kuhu juhtub. Taimed kasvavad paremini aga teatud rühmades. Tänapäeval võetakse õppust loodusest, kus taimed kasvavad kihiti: puude alla istutatakse põõsaid ja püsikuid.
Tihedalt istutatud taimestik takistab umbrohu kasvamist ja tänu sellele väheneb ka hooldamisvajadus. Hajali ja muruga ümbritsetud taimed kasvavad aeglaselt ning neid on raske hooldada. Muruniitmine noore puu või põõsa ümbert on vaevanõudev, suurte taimegruppide ümbert aga on lihtne niita muru taimi vigastamata.
7. Kasvupinnase paksuse arvelt hoitakse kokku.
Kasvupinnase paksusega ei tasu koonerdada, kuna sügavas mullas kasvavad taimed lopsakamalt ega ole ka nii kuivusekartlikud kui õhukeses mullakihis. Krundil olemasolevast mullast piisab siiski harva – seda tuleb juurde tuua.
Murule on vaja u 20 cm, põõsastele 30–50 cm ja puude jaoks kuni 1 m sügavune kasvupinnas. Mulda tuleks osta tuntud tarnijatelt, nii et see oleks läbi sõelutud ja umbrohuvaba.
Põllumullaga kaasneb umbrohi, mis tekitab palju lisatööd. Kui aga mulda on tõesti palju, nõuab see tavaliselt maaparandustöid. Savisele pinnasele on tarvis liiva, et vee läbilaskmisvõime paraneks; liivase pinnase parandamiseks lisatakse huumust, turvast ja komposti.
Kindlaim viis saada teavet oma aia kasvupinnase toitainetaseme ja happelisuse kohta on võtta mullaproov ja saata see taimede viljakusuuringutega tegelevasse laborisse. Vastavast uurimisinstituudist võib tellida ka maaparandusjuhised, mille järgi väetada ja lubjata just nii palju kui tarvis. Pinnaseanalüüsi jaoks ohverdatud raha toob aga kasu, sest tänu sellele pääsete tarbetu kraami ostmisest.
8. Kraavitus ununes.
Paljud aastatega ilmnevatest probleemidest tulenevad sellest, et aia “veemajandus” ei toimi. Niiskus ja mulla tihkestumine põhjustavad sammaldumist, veelompe pärast vihma ja kivitiste jäätumist.
Lahtised kraavid kuivatavad aeda küll tõhusalt, kuid vähendavad kasulikku pinda. Drenaaž ehk salakraavitus tuleks teha juba ajarajamise alguses, kuna ilma maad üles kaevamata seda paigaldada ei saa.
Ka katuselt tuleva vee ärajuhtimine tuleb varakult läbi mõelda. Kui vett ei juhita kontrollitult, leiab see endale ise tee ja põhjustab erosiooni.
9. Ebaloomulik aiamaa, suvine töölaager.
Kui soovite hõlpsasti hooldatavat aeda, mis on loomulik ja muutub aastatega vaid paremaks, tuleb austada krundi põhiolemust. Mida rohkem aeda rajades arvestatakse selle looduslikke eeldusi, seda väiksema vaevaga õnnestub luua sinna hästitoimiv aed. Väga olulised on just krundi looduslikud omadused.
Mäenõlvakule tekib hoopis teistsugune aed kui mustikametsa.
Männimetsas kasvavad hästi rododendronid, päikesepaistelisel nõlvakul aga mägitaimed.
Kui aias on looduslik märgala, pole seda tingimata tarvis kuivatada, sinna võib rajada loodusliku tiigi, mis kogub vett ja kuivab vastavalt suveilmadele.
Varjus roosiaed vindub, kuid päike paneb selle õilmitsema.
10. Aed on valmis, ja ongi kõik.
Ükskõik kui hästi aed ka rajatud poleks, rikub hooldamata jätmine kogu ilu üsna pea . Aia paneb lokkama korralik hoolitsus. Seega tuleks varakult läbi mõelda, kui palju aiatöid olete valmis tegema. Kui palju külvata muru, mida tuleb niita; kui palju vajavad taimed kärpimist ja millist erihooldust need nõuavad, et talv hästi üle elada? Aiatöid hõlbustavad peale looduslike tingimuste arvestamise muuhulgas ka pinnasekatete kasutamine ning kastmissüsteemid.
Mida peaksid aia ehitamisel arvestama? Milline on hea piirdeaed?
Hea piirdeaed on eelkõige kvaliteetsest vastupidavast materjalist ning kliendile meeldiva teostusega. Värava puhul loeb ka ekspluatatsioonikindlus ja kasutamise lihtsus. Aiapiirete materjalivalik piirdub ilmselt vaid fantaasiaga, sest saab ju aeda ehitada alates lihtsast roikast kuni väga kallite sepis- või kivilahendusteni välja. Parim materjal on ilmastikule vastupidav, sest erinevalt näiteks maja fassaadist on piirdeaed ilmastiku kahjulikele mõjudele igast küljest avatud aastaringselt.
Erinevate materjalide kombineerimine piirdeaedade ja väravate puhul sõltub eelkõige materjalide visuaalsest ja esteetilisest kokkusobivusest, kuid oma osa mängib ka kliendi/arhitekti maitse. Kokser leiab, et kui lähtuda ainult vastupidavuse kriteeriumist, siis on korralikult kuumtsingitud ja pulbervärvitud metallaed kindlasti kõige vastupidavam. Metalli saab edukalt kombineerida kiviga, mis samuti on väga vastupidav.
Odavamad on puit- ja võrkaiad
Põhiline tegur piirdeaia materjali valikul praegusel ajal on ikkagi hind. Puittäitega aiad on ühed odavamad. Puittäitega aiad on kõige populaarsemad, mille põhjuseks on saanud selle materjali soodsam hind ning mingil määral ka traditsiooniline privaatsusetaotlus, mida puitaed võimaldab. Kuid puitaiast veelgi soodsam on lihtne punutud või keevisvõrkaed. Aga nagu metallaedade puhul, siis võrkaia puhul privaatsusest rääkida ei saa. Põhiliselt leiab võrkaed kasutamist kruntide vahepiirete ehitamisel ja suuremate perimeetrite piiramisel.
Piirdeaedade hinnaklassi teise otsa ehk kallimate-eksklusiivsemate materjalide osa moodustavad igasugused erilahendused. Siin võib mingi erilise profiiliga puidu kasutamine teha hinna isegi metallist kallimaks. Muidugi mõjutab metallaedade lõpphinda konstruktsiooni keerukus ja näiteks igasuguste ornamentide ja kaunistuste kasutamine – ehk ka sepisaiad – kuuluvad sellesse kallimasse klassi.
Otse loomulikult mõjutab materjali hinda ka lõppviimistlus, mis puitaia puhul võib muuta selle juba pea kahekordseks, võrreldes näiteks süvaimmutatud puiduga. Kuid fakt on, et kvaliteetne ja vastupidav piire eeldab korralikku materjali ja korralikku viimistlust. Ega piirdeaeda ehitata ju vaid üheks aastaks, vaid ikka palju pikemaks perioodiks.
Kui vaadata mööda rahalistest teguriteks, siis spetsialistid soovitavad puitaia puhul kasutada korralikult krunditud ja vähemalt paar korda värvitud puitmaterjali. Metalli puhul peab reeglina olema materjal saanud korraliku korrosioonivastase kaitse ehk siis siin tuleb kindlasti soovitada kuumtsinkimist ja seejärel värvimist sobivasse/soovitavasse tooni.
Igasugused nii-nimetatud külmtsingid krundid ei taga metalli kaitset sellises ulatuses kui kuumtsink. Pealtvärvimisel hakkab post seest ikkagi roostetama ja seda protsessi juba ei peata. Kindlasti tasub postidel jälgida materjalide ristlõiget, mis võiks alata olenevalt postide kõrgusest u 50×50 mm. Oluline on ka seina paksus: mida väiksema läbimõõduga post, seda paksem peaks olema sein, talumaks eriti puitaia puhul tuule survet.
Värvitoonid
Kui rääkida värvitoonidest, siis on tänapäeval aiapiirete värvimisel võimalikud pea kõik toonid. Värvidest tasub kindlasti eelistada ilmastikukindlaid, konkreetsele materjalile ettenähtuid. Aiapiirete värvimine käib proosaliselt. Hea tulemuse nimel värvime käsitsi, kasutatakse ka kõrgsurve pritsmeetodit. Masinvärvimine a’la voodrilaudade sarnaselt siiski head tulemust ei anna.
Aia kõrgus
Rääkides aiapiirete kõrgustest, siis need määravad omavalitsuse kohalikud reeglid või nende puudumisel kliendi maitse. Suuremat turvalisust ja privaatsust ihkav inimene võib tellida kuni paarimeetrise aia, aga kõige levinum on siiski 1,5 m kõrgune aed. Oluline on siingi vaadata väljakujunenud tavasid, naabrite lahendusi ja millist otstarvet peaks aed omama. Loeb ka eelmainitud turvalisus ja visuaalne efekt.
Kuidas on väravatega?
Väravat ei pea lahendama aiaga samas võtmes. Küsimus on ennekõike enda maitses. Väravate puhul on kõige olulisem valmistamise kvaliteet. Materjali ristlõige peab vastama värava koormusele. Kindlasti meie kliimas, kus maapind võib talvel korralikust paigaldamisest hoolimata külma tõttu liikuda, peaks tiibväravatel kasutama reguleeritavaid hingi, mis lubavad väiksed kõikumised suurema vaevata kompenseerida. Nii tiib- kui ka liugväravate puhul loeb palju korrosioonikindlus ehk siis jällegi kuumtsinkimine, mis annab parima tulemuse.